Pärnu suure silla lugu

Praegu Pärnu kesklinnas kaht jõekallast ühendava Vanasilla (ka Kesklinna silla)

kohal asus 1803. aastal ehitatud Nahksild − lahtikäiv puitsild, mis ulpis jõepinnal. 

Enne selle ehitust ületati jõge parvede ja paatidega.1903. aasta kevadel, kui jää 

oli ära viinud senise Nahksilla ja ühendus Pärnu jõe kahe kalda vahel katkes kaheks 

nädalaks, võttis Pärnu linnavalitsus plaani püsisilla ehitamise.1906. aasta suveks 

koostas Saksa insener Jakob Simon terassilla projekti. Loodi silla ehitusfond ja

hakati raha koguma. Mitmesugused uurimis- ja eeltööd kestsid I maailmasõjani.

1925. aastal tuldi silla idee juurde tagasi. Tänu Pärnu linnapea Oskar Kase 

pingutustele õnnestus Pärnu Suursilla ehitus lülitada teedeministeeriumi maanteede 

talituse suurte sildade ehituskavasse. 1934. aastal võeti kõnealune ehituskava 

lõpuks vastu. Selles oli planeeritud 12 maanteesilla ja Pärnu linna silla ehitus. 

Samal aastal toimunud konkursi sõelale jäi kaks sillaehitusfirmat: OY Cyklop 

Soomest ja Höjgaard & Schultz Taanist. Nii Siimu kui ka Suursilla ehituse konkursi 

võitsid taanlased. Höjgaard & Schultz pakkus Pärnu silla ehitamiseks välja kaks 

varianti: terastaladel ja raudbetoonist. 1935. aastal otsustati raudbetooni kasuks, 

sest see oli kohalik ehitusmaterjal.

Täielik artikkel -

Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: Pärnu Suursilla sünni, hävingu ja taastuleku lugu
http://forte.delfi.ee/news/juskegaavastamas/jaak-juskega-kadunud-eestit-avastamas-parnu-suursilla-sunni-havingu-ja-taastuleku-lugu?id=77883592
 

Eestlaste asundused

"Tsaari-Venemaa ajal asustatud Eesti külad Põhja-Kaukaasias, Siberis ja
Kaug-Idas on hästi teada, aga kas keegi on kuulnud eestlaste asundusest
otse Moskva külje all?"Jaanus Piirsalu kirjutis Go Reisiajakiri ( nr.4)  
Õhtud Moskva lähistel (lk. 72-75) teeb meid tuttavaks Lev Nettoga (91).
Nettode perepärimuse järgi tellis üks baltisaksamõisnik endale 18. sajandil
Itaaliast aedniku. Nii sattus Igor Netto vanavanavanaisa Eestisse,
kus abiellus eestlannaga ...

  Huvitav artikkel ;))

Mida tähendab nimi

Eve Jürgens pakub lugemist - huvitav artikkel Fred Pussilt -

http://www.emakeeleselts.ee/omakeel/2016_1/04.pdf

Kalmistutuur 2

Tänases Pärnu Postimehes on huvitav artikkel Alevi kalmistu saladustest. Aga ehk loete siis siit -

 Kalmistul peitub saladuslik hauakivi  PP,20.01.2016 Annika Poldre

"Pärnu Alevi kalmistul on vanu ja huvitavaid haudu, millest mõni tundub eriti salapärane. Barbara Lehtna, kes teeb kalmistutuure, teab ühte, mida arvab vabamüürlase hauaks.

Barbara Lehtna kõnnib Alevi kalmistul kindlal sammul, teades, kuhu viivad teed, kus tasub peatuda ja hauakive uurida ning kus on põnevamad hauad. Üks neist, nimetu, üllatab sümbolitega, mis kuuluvad vabamüürlastele.

Lehtna jutust selgub, et ta käis siin surnuaial kunagi koos Pärnu muinsuskaitsja ja ajaloolase Eduard Rajariga.

“Selle kalmistu uurimine oli Rajari elutöö,” ütleb ta, sest teab, et Rajarist jäi järele Alevi kalmistu kohta hulk materjali, millest võiks kokku panna põneva sisuga kultuuriloolise teose. Rajaril olnudki plaanis raamat välja anda, kuid surm autoõnnetusel katkestas töö.

Päikesekiired ja silm

Lehtna juhatab oma kalmistutuuridel huvilised ühe nimetu haua juurde. Nimetuid kalme on siin rohkem, kuid see üks on eriline, sest seda tähistab nime ja ühegi daatumita graniidist hauakivi, millel on kujutatud vabamüürluse sümbolid: päikesekiired, keskel kolmnurgas silm.

Paraku ei ole postil alust ja nii on see aegade jooksul pikuti pooleks lõhenenud. Teisel niisuguse kiviga haual on graniitpost täiesti lagunenud. Samasugust nimetut vabamüürlaste sümboliga hauatähist on Lehtna oma silmaga näinud Pariisi surnuaias.

Lehtna sõnutsi ei teadnud Rajarigi, kes on nimetu hauakivi all, aga ta olevat teadnud inimest, kes seda kääbast mäletas. Matmine võis toimuda 50ndatel või 60ndatel, oletas ajaloolane.

Kes oli see Alevi kalmistule maetud vabamüürlane, sellele küsimusele on raske Pärnus vastajat leida, kuid pole võimatu, et ehk mõni lehelugeja teab.

Eesti vabamüürlaste seltsi kõneisik Paul Himma ütles, et selle hauakivi kohta tal materjali pole. “Mõeldes tänapäevale ja vaadates vabamüürluse ajaloole, ei ole mul teada ühtegi kokkulepet, reeglit, kohustust või isegi õigust matta vabamüürlane anonüümselt,” selgitas Himma.

Samuti ei ole vabamüürliku sümboolika kasutamine tema jutu järgi reguleeritud ja patenditud. Seetõttu on kõigil, kes soovivad, vabadus neid kasutada.

Himma lisas, et vabamüürlaste sümboolikat võib kohata Eestis paljudel ehitistel, ka mõisaarhitektuuris, samuti hauakividel ja -kabelitel. “Vanematel hauakividel esineb sümboolikat rohkem,” lisas Himma ja kahtles, kas 50ndatel – nõukogude ajal – oli üldse võimalik kedagi anonüümselt matta.

“Sel ajal oli vabamüürlus keelatud nagu paljud teised vaba mõtte arendamis- ja avaldumisvormid. See peaks välistama vabamüürliku sümboolika teadliku kasutamise sel perioodil,” arvas Himma. Ta oletas, et paljudel haudadel võis maetu nimi olla plaadil või ristil, mis ei ole ajahambale vastu pidanud.

Himma sõnutsi ei ole tema aatekaaslastel muldasängitamisel spetsiaalseid vabamüürlikke kombetalitusi. Kui lähedastele sobib või nad selleks soovi avaldavad, lisandub lahkunu ärasaatmise talitusele hetk, kus vabamüürlased laskuvad ühele põlvele ja vaimulik loeb lühikese palve, saates venda teele “igavesse itta”, nagu selle kohta vabamüürluses öeldakse. See on vana traditsioon.

“Kindlasti tean, et ühelgi vabamüürlasel pole kohustust ära märkida oma hauakivil vabamüürluse sümboolikat koos nimega või ilma, rääkimata kohustusest lasta matta ennast anonüümselt,” teadis Himma.

Nimi on siiski teada

Eesti sõjahaudade liidu tegevdirektor ja Pärnumaa muinsuskaitse seltsi esindaja Tiina Tojak ütles, et teab seda hauatähist hästi, sest käis seal tihti Eduard Rajariga.

“Minu andmetel on sinna maetud keegi Heermeyer. Täpsemalt ei tea,” sõnas Tojak. Ta vaatas üle ka enda käes olevad Rajari märkmed, kuid ei leidnud sealtki midagi rohkemat kui märke “vanim monument, mis säilinud”.

Küll on Tallinna toomkoguduse liikmete seas olnud keegi Heermeyer. 1725. aastal on võetud Tallinna kodanikuks Narva kaupmees Peter Alexsander Kraag, kes samal aastal abiellus Rootsi suurtükiväe leitnandi tütre Brigitta Helena Heermeyeriga. Andmed pärinevad 18. sajandi “Das Revaler Bürgerbuchist”.

Eesti isikuloolisest indeksist leiab Heermeyeri nime Tallinna ja Tartu Jaani kogudusest.

Märjamaa kirikuraamatust võib leida kirje, et Päädeval sündis 1736. aastal Christina Elisabeth von Tyrohl, kes abielludes Otto Johan von Heermeyeriga sai endale uue perekonnanime Heermeyer. Nimi läks edasi pere viiele tütrele, kellest ühe, Charlotte Elisabethi kohta on teada, et tema sündis Saaremaal 1757, ja pojale, kes 1779 sündis samuti Saaremaal.

Pereisa Otto abiellus uuesti ja sai isaks veel viiele pojale. On keegi sellest suurest perekonnast maetud Alevi kalmistule päikesekiirtega kivi alla? Oli kadunuke vabamüürlane? Kes teab.

Koduloo-uurimise ajaloost

28.aprillil kirjutavad Jekaterina Muravjova ja Vaivara Kaja :

"Eesti kodu-uurimise ajalugu hakkab teadaolevalt 1637. aastast Johannes Claudius Risingi ilmutatud “Kõnest Tartu linnast”, milles muuhulgas öeldakse: “Mitte tunda oma kodukohta on näotu ja häbiväärne, seda aga põhjalikult tundma õppida ja uurida on samavõrd kiiduväärne kui ka austav”.

Seejärel tuli 1644.a. Johannes Gutslaffi uurimus Võhandust. Edasi juba August Wilhelm Hupel oma topograafiliste märkmetega Liivi- ja Eestimaast (1774-1789),kes kasutas esmakordselt ka usaldusmeeste võrku üle Eesti. 19. saj. Lisandus juba terve rida balti-saksa ja ka eesti soost uurijaid: Otto Wilhelm Masing, Jakob Hurt, Jaan Jung, Mihkel Veske. Sajandivahetuse pöördeliste sündmuste aegu võtsid asjast kinni mitmed seltsid: Eesti Üliõpilaste Selts, Õpetatud Eesti Selts, Eesti Kirjanduse Selts, Eesti Rahva Muuseum. 1912. aastal loodi Eesti Üliõpilaste Seltsi juures koguni kodumaa tundmaõppimise osakond.

1914. aastal loodi Eesti Kirjanduse Seltsi juures aga kodumaa tundmaõppimise toimkond. Mihkel Kampmaa ahvatles kodu-uurimistööle õpetajaid. Sealtkaudu hakati talletama koolide ajalugu. 1920. aastast alustati ulatusliku maakondade kirjeldustööga, mis päädis maakondlike koguteoste trükki toimetamisega 1925-1939 (8 mahukat köidet!)."

Edasi loe artiklit siit 

Faberge´d ja Pärnu

Gustav Fabergé 200. sünniaastapäevale pühendatud 

üritused Pärnus

  

3. märts 2014

kell 14.00 Mälestustahvli avamine Pärnu Saksa Seltsi kvartalis, 

kus Fabergé’d  elasid aastatel 1817-1849

                   Tahvel avatakse Õhtu põik 3,  

 Vana-Tallinna tänava poolsel küljel.

                    NB! Palume antud üritusest osa võtta.

kell 15.00 Café Grand

                   Valentin Skurlov (Peterburi)  -   

 maailmakuulsate juveliiride Fabergé’de  dünastiat 

tutvustavate  raamatute esitlemine.

kell 18.00 Pärnu Raekoda

                     Loeng-seminar „Fabergé’d, Eesti ja Pärnu“ .                    

 Esinevad: 

maailma üks tuntumaid Fabergé’de uurijaid 

Valentin Skurlov (Peterburi) 

ja Baden-Badeni Faberge muuseumist,

Sergei Nikitin (Saksamaa).

 Üritused on avalikud ja tasuta.

 Korraldaja:  MTÜ Pärnu Fabergé Selts

 Konktakt: 

Laine  Järvemäe   56475221, muuseum@paikuse.ee

Kaido  Kivi            51923733, hostelnaarismaa@hot.ee

Tiina  Ojaste         55544111, tojaste@gmail.com

Lisalugemist : Pärnu Faberge sõprade Selts  

Mida arvab Vikipeedia  

Faberge muna    
Täienduseks artikkel ajalehes Sirp 23.jaanuar 2015    Kellele on vaja surnud glamuuri?                                                                                               

                                                                                                                                                                                            .