Kalmistutuur 2

Tänases Pärnu Postimehes on huvitav artikkel Alevi kalmistu saladustest. Aga ehk loete siis siit -

 Kalmistul peitub saladuslik hauakivi  PP,20.01.2016 Annika Poldre

"Pärnu Alevi kalmistul on vanu ja huvitavaid haudu, millest mõni tundub eriti salapärane. Barbara Lehtna, kes teeb kalmistutuure, teab ühte, mida arvab vabamüürlase hauaks.

Barbara Lehtna kõnnib Alevi kalmistul kindlal sammul, teades, kuhu viivad teed, kus tasub peatuda ja hauakive uurida ning kus on põnevamad hauad. Üks neist, nimetu, üllatab sümbolitega, mis kuuluvad vabamüürlastele.

Lehtna jutust selgub, et ta käis siin surnuaial kunagi koos Pärnu muinsuskaitsja ja ajaloolase Eduard Rajariga.

“Selle kalmistu uurimine oli Rajari elutöö,” ütleb ta, sest teab, et Rajarist jäi järele Alevi kalmistu kohta hulk materjali, millest võiks kokku panna põneva sisuga kultuuriloolise teose. Rajaril olnudki plaanis raamat välja anda, kuid surm autoõnnetusel katkestas töö.

Päikesekiired ja silm

Lehtna juhatab oma kalmistutuuridel huvilised ühe nimetu haua juurde. Nimetuid kalme on siin rohkem, kuid see üks on eriline, sest seda tähistab nime ja ühegi daatumita graniidist hauakivi, millel on kujutatud vabamüürluse sümbolid: päikesekiired, keskel kolmnurgas silm.

Paraku ei ole postil alust ja nii on see aegade jooksul pikuti pooleks lõhenenud. Teisel niisuguse kiviga haual on graniitpost täiesti lagunenud. Samasugust nimetut vabamüürlaste sümboliga hauatähist on Lehtna oma silmaga näinud Pariisi surnuaias.

Lehtna sõnutsi ei teadnud Rajarigi, kes on nimetu hauakivi all, aga ta olevat teadnud inimest, kes seda kääbast mäletas. Matmine võis toimuda 50ndatel või 60ndatel, oletas ajaloolane.

Kes oli see Alevi kalmistule maetud vabamüürlane, sellele küsimusele on raske Pärnus vastajat leida, kuid pole võimatu, et ehk mõni lehelugeja teab.

Eesti vabamüürlaste seltsi kõneisik Paul Himma ütles, et selle hauakivi kohta tal materjali pole. “Mõeldes tänapäevale ja vaadates vabamüürluse ajaloole, ei ole mul teada ühtegi kokkulepet, reeglit, kohustust või isegi õigust matta vabamüürlane anonüümselt,” selgitas Himma.

Samuti ei ole vabamüürliku sümboolika kasutamine tema jutu järgi reguleeritud ja patenditud. Seetõttu on kõigil, kes soovivad, vabadus neid kasutada.

Himma lisas, et vabamüürlaste sümboolikat võib kohata Eestis paljudel ehitistel, ka mõisaarhitektuuris, samuti hauakividel ja -kabelitel. “Vanematel hauakividel esineb sümboolikat rohkem,” lisas Himma ja kahtles, kas 50ndatel – nõukogude ajal – oli üldse võimalik kedagi anonüümselt matta.

“Sel ajal oli vabamüürlus keelatud nagu paljud teised vaba mõtte arendamis- ja avaldumisvormid. See peaks välistama vabamüürliku sümboolika teadliku kasutamise sel perioodil,” arvas Himma. Ta oletas, et paljudel haudadel võis maetu nimi olla plaadil või ristil, mis ei ole ajahambale vastu pidanud.

Himma sõnutsi ei ole tema aatekaaslastel muldasängitamisel spetsiaalseid vabamüürlikke kombetalitusi. Kui lähedastele sobib või nad selleks soovi avaldavad, lisandub lahkunu ärasaatmise talitusele hetk, kus vabamüürlased laskuvad ühele põlvele ja vaimulik loeb lühikese palve, saates venda teele “igavesse itta”, nagu selle kohta vabamüürluses öeldakse. See on vana traditsioon.

“Kindlasti tean, et ühelgi vabamüürlasel pole kohustust ära märkida oma hauakivil vabamüürluse sümboolikat koos nimega või ilma, rääkimata kohustusest lasta matta ennast anonüümselt,” teadis Himma.

Nimi on siiski teada

Eesti sõjahaudade liidu tegevdirektor ja Pärnumaa muinsuskaitse seltsi esindaja Tiina Tojak ütles, et teab seda hauatähist hästi, sest käis seal tihti Eduard Rajariga.

“Minu andmetel on sinna maetud keegi Heermeyer. Täpsemalt ei tea,” sõnas Tojak. Ta vaatas üle ka enda käes olevad Rajari märkmed, kuid ei leidnud sealtki midagi rohkemat kui märke “vanim monument, mis säilinud”.

Küll on Tallinna toomkoguduse liikmete seas olnud keegi Heermeyer. 1725. aastal on võetud Tallinna kodanikuks Narva kaupmees Peter Alexsander Kraag, kes samal aastal abiellus Rootsi suurtükiväe leitnandi tütre Brigitta Helena Heermeyeriga. Andmed pärinevad 18. sajandi “Das Revaler Bürgerbuchist”.

Eesti isikuloolisest indeksist leiab Heermeyeri nime Tallinna ja Tartu Jaani kogudusest.

Märjamaa kirikuraamatust võib leida kirje, et Päädeval sündis 1736. aastal Christina Elisabeth von Tyrohl, kes abielludes Otto Johan von Heermeyeriga sai endale uue perekonnanime Heermeyer. Nimi läks edasi pere viiele tütrele, kellest ühe, Charlotte Elisabethi kohta on teada, et tema sündis Saaremaal 1757, ja pojale, kes 1779 sündis samuti Saaremaal.

Pereisa Otto abiellus uuesti ja sai isaks veel viiele pojale. On keegi sellest suurest perekonnast maetud Alevi kalmistule päikesekiirtega kivi alla? Oli kadunuke vabamüürlane? Kes teab.