28.aprillil kirjutavad Jekaterina Muravjova ja Vaivara Kaja :
"Eesti
kodu-uurimise ajalugu hakkab teadaolevalt 1637. aastast Johannes Claudius
Risingi ilmutatud “Kõnest Tartu linnast”, milles muuhulgas öeldakse: “Mitte
tunda oma kodukohta on näotu ja häbiväärne, seda aga põhjalikult tundma õppida
ja uurida on samavõrd kiiduväärne kui ka austav”.
Seejärel
tuli 1644.a. Johannes Gutslaffi uurimus Võhandust. Edasi juba August Wilhelm
Hupel oma topograafiliste märkmetega Liivi- ja Eestimaast (1774-1789),kes
kasutas esmakordselt ka usaldusmeeste võrku üle Eesti. 19. saj. Lisandus juba
terve rida balti-saksa ja ka eesti soost uurijaid: Otto Wilhelm Masing, Jakob
Hurt, Jaan Jung, Mihkel Veske. Sajandivahetuse pöördeliste sündmuste aegu
võtsid asjast kinni mitmed seltsid: Eesti Üliõpilaste Selts, Õpetatud Eesti
Selts, Eesti Kirjanduse Selts, Eesti Rahva Muuseum. 1912. aastal loodi Eesti
Üliõpilaste Seltsi juures koguni kodumaa tundmaõppimise osakond.
1914. aastal
loodi Eesti Kirjanduse Seltsi juures aga kodumaa tundmaõppimise toimkond.
Mihkel Kampmaa ahvatles kodu-uurimistööle õpetajaid. Sealtkaudu hakati
talletama koolide ajalugu. 1920. aastast alustati ulatusliku maakondade
kirjeldustööga, mis päädis maakondlike koguteoste trükki toimetamisega
1925-1939 (8 mahukat köidet!)."
Edasi loe artiklit siit
