Perekonnaarhiivist tänapäeval

Tänases "Õhtulehe" digi-versioonis oli huvitav artikkel Võibolla kõik seda lehte ei loe,
seega jagan seda teksti siin teiega ... ;))
Mikita idee jälgedes ehk Kuidas luua perekonnaarhiivi

Kristjan Roos, 25. september 2014

Metsik mõtleja Valdur Mikita kirjutas aasta alguses, et eesti kultuuri kõige kallim varandus on mitu põlve ühes paigas elanud inimesed, kelle hingepõhjast võib veel leida arhailisi uskumusi.

„Hurda manifest võiks tänapäeval koosneda ühestainsast lausest: rahva hulgas on levimas ennenägematu kavatsus digitaliseerida oma pensionärid! Meie ees seisab tegelikult järgmine ülesanne: kuidas ühendada Eestis asuv digitaalne ressurss põliskultuuriga? Kuidas ühendada kultuuri kõige vanem kihistus kõige uuemaga, kuidas sokutada šamaani pihku nutitelefon?” mõtiskles Mikita Postimehe veergudel.

Sisuliselt on tegemist ühe Eesti viimase aja olulisema mõtleja üleskutsega otsida üles oma suguvõsa memmed-taadid ning nende jutt kirja panna ja heli-pildina salvestada. Enne kui on hilja. Ehk kaudselt käib jutt sellest, kuidas luua perekonnaarhiivi.

Millest alustada? Kuidas seda kõike teha? Abi saab mõistagi Eesti Rahva Muuseumist. Muuseumis töötav etnoloog Reet Ruusmann märgib, et perekonnaloo kogumist võiks alustada olemasolevate teadmiste korrastamisest. Näiteks võiks joonistada kaardi, kuhu panna kirja, kes on suguvõsas kelle laps.

„Perekonniti võib suuline mälu ulatuda vägagi mitme põlvkonna taha, kuid üldjuhul on piiriks viis põlve: vanavanemad mäletavad oma vanavanemate räägitut. See võikski esialgu olla maksimaalne ajahorisont. Loomulikult on arhiiviallikate põhjal võimalik kaugemale minna, aga tavaliselt jäävad need esivanemad lihtsalt lakoonilise CV-liku elulooga nimeks,” annab etnoloog nõu.

Kui võtta 20–30-aastase perekonnaloohuvilise ajaorientiiriks vanaema vanaema, siis tinglike inimpõlve pikkuste järgi arvutades võiks tolle sünniaeg jääda 19. sajandi keskele või teise poolde. Tema vanaemaks olek aga omakorda 20. sajandi algusesse, mil oli juba levinud ka fotograafia ehk kui ajaloo keerdkäikudes on säilinud perekondlikud fotoalbumid, siis peaks mõnel fotol temagi leiduma. Järgmine etapp olekski nimede-fotode kokkuviimine. Ruusmann selgitab, et fotodele peaks taha märkima neil olijate nimed ning koha ja aja, mil foto tehtud. Samas ei pruugi nimedki enam hilisematele põlvedele midagi öelda.

Fotod kui mälu käivitajad

Kõik eelnev on siiski alles taustatöö, mis etnoloogi sõnul tasub ära teha enne esimest vestlust. Samuti peaks tutvuma koduse dokumendisahtliga, kus leidub arvatavasti ka vanemaid dokumente (koolilõputunnistusi, töö- ja majaraamatuid jms). „Esimene küsitletav võiks olla mõni vanem sugulane, kes on ise rääkimisaldis ja kellega on lähedased suhted. Tegemist võiks olla n-ö lahtise jutuga inimesega, kes tahab ainult natuke suunamist,” räägib Ruusmann ning lisab, et sellisel ettevõtmisel on sarnaseid jooni etnoloogide uurimistööga. Selgi juhul tehakse uue uurimisteema korral esmalt paar prooviintervjuud nägemaks, millised küsimused „töötavad” või kas ilmneb uusi teemanüansse.

Tähtis on ka intervjuu koht. See peab olema rääkijale mugav – hea on kodu – ning samal ajal ei tohiks ruumis olla või sealt läbi käia teisi inimesi, kes võivad jutujärge eksitada. Ruusmann rõhutab, et jutustamine ei toimu samuti tühjalt kohalt, mälul on vaja pidepunkte, milleks ongi hea eelnev infokogumine. Mõistagi on fotod suurepärased mälu käivitajad. Või miks mitte selliste paikade külastamine, mis on rääkija elus olulised. „Samuti tasuks intervjueeritavale ette öelda, mis laadi küsimused huvitavad, et ta saaks end ette häälestada. Ei maksa arvata, et räägitu ongi nagu mõne kirjamehe avaldatud memuaarid – lugu koguneb kildudest. Seetõttu tuleks üht inimest mitu korda küsitleda. Või alustada näiteks nii, et võtta kätte vana perekonnafotode album, lasta kellelgi vanemal teadjal inimesel lihtsalt pildil olevaid inimesi, kohti, tegevusi kommenteerida, ning pärast hakata kilde sobitama ja täiendama,” soovitab Ruusmann.

---------------------------------

Kindlaid küsimusi ei ole

Reet Ruusmann märgib, et etnoloogina ei saa ta vanavanemate intervjueerimiseks ette anda konkreetseid küsimusi. „Etnoloogias on põhiline küsitlusmeetod poolstruktureeritud intervjuu, mis tähendab seda, et uurijal on paberil pidepunktid ja teemad, mida ta soovib katta. Intervjuu kulgeb aga ikkagi sellest lähtudes, mis on rääkijale tähenduslik,” selgitab ta. „Kui intervjuu keskmes on perelugu, siis kõige lihtsam on alustuseks lasta küsitletaval rääkida oma lapsepõlvest ehk siis kodust, vanematest ja kommetest. See on inimestel ka üks lemmikteemasid,” lisab etnoloog.

Vaata ka:

lepo.it.da.ut.ee/~tjaago/intervjuu.pdf

www.erm.ee/et/Osale/Kaastoo/Kysimuslehed/Kodu-ja-pere.

Näpunäiteid

*Intervjueeri üht inimest mitu korda. Salvestatud intervjuu võiks võimalikult ruttu tekstiks kirjutada ja/või olemasoleva teabega suhestada.

*Vanavanemate lapsepõlveaegset kodust eluolu uurides moodusta pärast personaalsete intervjuude läbiviimist ka õdede-vendade, tädi-onulaste vestlusring. Sellest võivad hargnema hakata teistsugused lood, kuna ühe inimese mälestused käivitavad teiste omi.

*Küsitle nii mehi kui ka naisi, sest sugupooliti mäletatakse erinevaid asju ja/või samu asju eri aspektidest. Naised kipuvad asju kirjeldama sotsiaalsete suhete ja tunnete kaudu, mehed lähenevad rohkem n-ö faktiliselt ja ajalooliselt, et „kuidas siis oli”.

*Mineviku uurimise kõrval jäädvusta ka olevikku. Kas või fotodena. Mõistlik on teha n-ö vana kooli stiilis pildialbumeid ehk vaadata kriitiliselt üle digipiltide hulk ja valida pere jaoks tähendusliku sündmuse esiletõstmiseks välja üks-kaks fotot, mille juurde lisada legend. Sedagi tuleks jooksvalt teha – „homme” pildilasu korrastamise aega ega viitsimist juurde ei tule.

*Pildista argielu, n-ö igapäevast igapäeva, tavalisi tegevusi, tavalist keskkonda. See muutub hämmastavalt kiiresti ning 20 aasta pärast on nähtavasti märksa huvitavam vaadata, milline nägi välja kodune köök või tänav aastal 2014 kui järjekordset reisipilti. Argikeskkond, eriti kodu, on inimeste jaoks ja ka perekonnaloos sama tähenduslik kui teised inimesed.

*Kui rääkija on paikne inimene, kes on kogu elu ühes kohas elanud, siis ära piirdu kitsalt temaga, vaid küsi ta käest ka toonase külaelu või talukoha kohta.

*Täienda suulisi mälestusi fotode, päevikute, kirjade ja kaartidega, ka ametlike dokumentidega (või nende koopiatega).

*Kuna tulekul on n-ö pime aeg, siis ärgita vanemaid inimesi oma mälestusi kirja panema. Oma elu oleks parem üles kirjutada teemadena (ja sugugi mitte kronoloogilises järjekorras lapsepõlv-kool-töö), mida saab hiljem liita. Sel moel saab lugu põhjalikum ja mitmekesisem.

*Kui jõuad oma mälestuste üleskirjutamiseni, siis saada neist koopia Eesti Rahva Muuseumi, kirjandusmuuseumi või kohalikku muuseumi, kus neid kasutatakse näiteks lähiajaloo argielu uurimisel. Just paljude üksikinimeste lugudest moodustuvad põlvkonnalood ja tulevased minevikutõlgendused.

Allikas: Reet Ruusmann