Vana-aasta viimase päeva Postimehe lisas ilmus
kirjaniku ja semiootiku Valdur
Mikita essee
pärandiaasta lõpetuseks
"Hurda tagasitulek ehk kuidas
sokutada šamaanile nutitelefon"
Kahjuks on artikkel tasuline aga mõned mõtted siiski -
- "
Suguvõsauurimine võiks Eestis pisut
hoogu maha võtta
- ega siis kirikuraamatud kuhugi kao. Ohustatud mäluliikide
alla
kuulub ennekõike suuline pärimus. Pigem tuleks luua
digitaalseid
perekonnaarhiive, mis salvestaksid sõnapärimust.
Meie ümber on rohkesti
inimesi, kes on kui kõndivad
Eesti Rahva Muuseumid. Esmajoones tuleks
salvestada
maagilise eluringi tüüpi inimeste* mälu ja mõtteviisi"
-"
Nõnda
tuleks rutusti teha oma lähikonnas
Jakob Hurta või Johannes Pääsukest.
Sellest
võiks saada hilisem andmebaas nii keeleuurijate,
etnograafide kui folkloristide
jaoks. Kümne aasta pärast
on selle mälukihi püüdmiseks juba lootusetult hilja,
sest me kukume lihsalt üle ääre."
-"
Või
teine näide: kui pöörastes majades elab eesti külarahvas!
Palgid pärinevad
vanast rehielamust, maja vooderdas
Konstantin Päts, naelad lõi seina Leonid
Brežnev.
Tema oli muuseas viimane, kes Nõukogude Liidu toitlustusprogrammi toel
midagi eesti külasse investeeris. Nüüd istuvad vanakesed sängi veerel,
vildid
jalas ja vaatavad televiisorit, ajalugu tükkidena selga kukkumas."
-"
*
Selle kirjeldamiseks piisab ühest märksõnast:
paikne eluviis. Kui sadakond
aastat tagasi oli pärimuse vaatevinklist
eesti kultuuri kõige olulisem isik
rahvalaulik, siis praegu on selleks
maal elav, suurema osa ajast ühes paigas
elanud inimene.
Need on inimesed, kellel on alles maagiline eluring
- nad
sünnivad ja surevad samas paigas.
Praegu on elus viimane põlvkond, kes on selle
eesti kultuuri
mitme tuhande aasta pikkuse imelise traditsiooni kandjad.
Meie
lapsed elavad juba teistsuguses maailmas. [Samast artiklist]"
.
